Ülesanne 3
Hüppeline tehnoloogia areng viimastel kümnenditel on mõjutanud ka teadmusühiskonna ootusi ja arenguid. Teadmispõhine ühiskond omakorda on seadnud eesmärgid ülikoolidele õpetada elukestvaid õppureid ja toetada innovaatilisi ning uuendusmeelseid õppejõude. Ülikoolide lõpetajad peavad omandama oskused ja sotsiaalsed pädevused, et töötada edukalt nimetatud ühiskonna võrgustikes ning eriti on oodatud, et õppivad õpetajad omandaks vajalikud oskused 21. sajandi õpilastega ja nende vajadustega hakkama saada (Teräs & Myllyla, 2011). Seetõttu on vajalik tagada õpetajakoolituse tudengitele õpikogemus innovaatilises õpikeskkonnas kogu õpingute vältel.
Õpetajate kutsealast tegevust koordineerib õpetajate kutsestandard, mis on hiljuti läbinud uuenduskuuri. Õpetaja kutsestandardi tase 7 sisaldab endas muuhulgas digipädevusi, millele õpetaja peaks oma õpingute ja professionaalse tegevuse raames jõudma. Dokumendis kirjeldatud digipädevuse väljatöötamisel on pikk ajalugu, mis ulatub rohkem kui 10 aasta taha. Uues kutsestandardis sõnastatud digipädevuse mudeli töötas välja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) poolt kokku pandud töörühm ning mis on oma olemuselt õpetaja haridustehnoloogilistel pädevustel põhinev enesehindamismudel. Mudel on loodud õpetajatele eneseanalüüsi vahendiks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alaste teadmiste ja oskuste arendamiseks ning koolitusvajaduste planeerimiseks (Organisatsiooni International Society for Technology in Education (ISTE) haridustehnoloogilised pädevused õpetajatele, Õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogilised pädevused). Teine riiklik raamistik, mis reguleerib tänast ühiskonda, on Elukestva õppe strateegia 2020, mille prioriteediks on õppimisel ja õpetamisel kaasaegse digitehnoloogia otstarbekam ja tulemuslikum rakendamine, kogu elanikkonna digioskuste parandamine ning juurdepääsu tagamine uue põlvkonna digitaristule.
Tehnoloogia on õpetajakoolituses viimasel kümnendil aina suuremat kasutust leidnud. Varasemalt on rahvusvaheliselt uuritud, kuidas õpetajakoolituse praktika ajal reflekteerida, sh digitaalsesse portfooliosse materjale koguda (Chuang, 2010; Leuhmann & Tinelli 2008), kuid Eestis ei ole nimetatud lähenemine laialt levinud. Näiteks Luik, Voltri, Taimalu ja Kalk (2011) on uurinud blogide kasutamist praktika ajal, kuid põhirõhk on olnud kollektiivsetel blogidel ja teadmuse jagamisel. Tallinna Ülikoolis on rakendusel innovaatilist pedagoogilist praktikamudelit P3, mille üks alameesmärkidest on uurida, kuidas tehnoloogiliselt toetatud pedagoogilist praktikat läbi viia. Lisaks kasutavad mitmed õppejõud Eestis õpetajakoolitust pakkuvates ülikoolides tehnoloogilisi võimalusi õppematerjalide jagamiseks, ülesannete andmiseks ja haldamiseks ning üksikud ka reflekteerimise ja diskuteerimise toetamiseks. Samas ei saa siinkohal nähtust nimetada süsteemseks tehnoloogia juurutamiseks, sest tehnoloogia rakendamine sõltub paljuski õppejõu isiksusest ja valmisolekust tehnoloogilisi võimalusi kasutada. Eelkõige on vaja süsteemset tehnoloogia juurutamist rakendada õpetajakoolituse pedagoogilise praktika toetamiseks, mis on praegu vananenud lähenemisega – paberkaustad, mille üliõpilane esitab osakonda ja kuhu õppejõud kirjutab tagasiside. Sellises formaadis praktikamapid ei ole kättesaadavad teistele (kaasõppijatele, didaktikaõppejõududele, praktikakoolidele) õppimiseks ning tihti ei kasuta õpetajakoolituse tudeng neid isegi õppimise eesmärgil, sest unustab mapile järgi minna, mis lõpuks leiab kohe õppejõu kapi otsa. Sellisel lähenemisel puudub süsteemne lähenemine praktikate sidumiseks, mil eelpraktika ja põhipraktikad koos ülesannete ja tagasisidega moodustavad ühise terviku. Kuna erinevad didaktikaained on samuti praktikaga seotud, annaks tehnoloogia tugi võimaluse integreerida omavahel tugevamalt teooria ja praktika, mis on õpetajakoolituse suurim vastuolu olnud aastakümneid (Bozhuisen, Brommer & Gruber, 2004; Korthagen, 2001).
2014. aastal valmis õpetajakoolitusele mõeldud ühine õpetajakoolitust toetav e-keskkond eDidaktikum, mis on ühelt poolt tehnoloogiline tugi kursuste jaoks ja on käsitletav kui õpikeskkond, teiselt poolt aga personaalne digitaalne portfoolio õpetajakoolituse tudengile. Mitmed õpetajakoolituse õppejõud ning Tallinna Ülikooli Pedagoogilise praktika keskus on näidanud valmisolekut kasutada eDidaktikumi õppetöö läbiviimiseks, kuid puudu on süsteemsetest metoodilistest oskustest, kuidas keskkonda õppetöösse või pedagoogilisse praktikasse integreerida. Lisaks puudub süsteemne vaade sellest kuidas üleülikooliliselt tehnoloogiat juurutada ja eelkõige pedagoogilist praktikamudelit innovaatiliseks (sotsiaalsemaks, nähtavamaks ja kättesaadavam) muuta. Seetõttu on olemas reaalne vajadus uurida, kuidas integreerida ja sobitada eDidaktikum õpetajakoolitusse. Kitsendamaks magistritöö skoopi, keskendub magistritöö õpetajakoolituse pedagoogilise praktika eelpraktika tegevuste sidumise võimalustele eDidaktikumis käsitöö ja tööõpetuse õppekavade raames.
Magistritöö raames on seotud järgmised eesmärgid:
- Viia läbi kirjanduseanalüüs tehnoloogia kasutamisest ja juurutamisest õpetajakoolituses, sealhulgas pedagoogilise praktika raames;
- Selgitada välja võimalikud stsenaariumid, mis toetavad digitaalse eelpraktika portfoolio raamistiku kasutusele võttu tööõpetuse ja käsitöö õppekavade näitel;
- Selgitada välja kitsaskohad ja võimalused digitaalse eelpraktika portfoolio rakendamiseks (nii õppejõud kui üliõpilased);
- Töötada välja digitaalse eelpraktika portfoolio raamistik;
Töö eesmärkide saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused:
- Mil määral on praktiseeritud õpetajakoolituses tehnoloogia süsteemset juurutamist pedagoogilise praktika toetamiseks?
- Millised võimalikud stsenaariumid toetavad digitaalse eelpraktika portfoolio rakendamist?
- Millised kitsaskohad ja võimalused ilmnevad digitaalse eelpraktika raamistiku rakendamisel?
- Millised on raamistiku rakendamiseks vajalikud komponendid?
Metoodika
Uurimisküsimustele vastuste leidmiseks toetub magistritöö arendusuuringule, mis on oma olemuselt rakendust loov, tsükliline ja kasutajaid kaasav. Uuringusse kaasatakse kunstide instituudi üliõpilased töö- ja käsitööõpetuse õppekavadelt. Kuna üliõpilaste arv õppekavadel ei ole suur, siis ilmselt kaasatakse mõlemast õppekavast 3-4 tudengit. Lisaks osalevad uuringus neli kasvatusteaduse instituuudi õppejõudu, kes on otseselt seotud eelpraktikaga ning didaktikaõppejõud käsitöö- ja tööõpetuse õppekavadelt. Samuti on kaasatud uuringusse TLU pedagoogilise praktika keskuse kaks töötajat.
Andmeid kogutakse disainisessioonide ja rühmaintervjuudega, mis annavad sisendi eelpraktika disainimisele ja hindamisele ning seeläbi raamistiku väljatöötamisele.
Tulemused
Magistritöö tulemusena valmib läbi arendusuuringu raamistik, mis toetab süsteemset eelpraktika integreerimist eDidaktikumi keskkonda. Lisaks pakub magistritöö välja õppekava põhised lähenemised praktika planeerimisele, kuna erinevate erialade tegevused praktika jooksul ei ole alati ühenäolised ning antavate praktikaülesannete sisu peab vastama eriala spetsiifikale (kõik hetkel eelpraktikas antavad ülesanded on ühed ja samad). Samuti võiks kaaluda eriala didaktikaõppejõudude tihedamat kaasamist praktikaülesannete loomise ja tagasidestamise juurde.
Töö koosneb kolmest põhipeatükist. Esimene peatükk teeb kirjanduse ülevaate valdkonna uuringutest – tehnoloogia juurutamine õpetajakoolituses. Teine peatükk esitab ülevaade uuringust ning kirjeldab metoodikat ja andmete kogumist ning analüüsi. Kolmandas peatükis esitatakse uurimisküsimuste tulemused koos väljatöötatud raamistikuga pedagoogilise praktika toetamisest eDidaktikumis.
Kasutatud kirjandus
Bozhuisen, H. P. A., Brommer, R. & Gruber H. (2004). Professional Learning: Gaps and Transitions on the Way from Novice to Expert. Innovation and Change in Professional Education. London: Springer.
Chuang, H.H. (2010). Weblog-based electronic portfolios for students teachers in Taiwan. Education technology research development, 58(2), 211-227.
Korthagen, F.A. (2001). Linking Practice and Theory: the pedagogy of realistic teacher education. New Jersey: Lawrence Erlbaum Publishers
Luehmann, A.L. & Tinelli, L. (2008). Challenges of and resources for reform-based science teacher learning and identity development: A case study of a preservice science teacher. Conference Proceedings. International Conference of the Learning Sciences, Utrecht, Netherlands, June 2008.
Luik, P., Voltri, O., Taimalu, M. & Kalk, K. (2011). On the use of student teacher blogs during teaching
practice. Social and Behavioral Sciences 11, 165-169.
Teräs, H. & Myllylä, M. (2011). Educating Teachers for the Knowledge Society: Social Media, Authentic Learning and Communities of Practice. In S. Barton et al. (Eds.), Proceedings of Global Learn 2011 (pp. 1012-1020). AACE.
59.516813
25.556589
Magistritöö 